REISI ALGUS

Esimesed veidrad pilgud meie ainulaadse tantsupere poole sööstsid juba Riia lennujaamas, mil ühes baaris maha istusime ja aega parajaks tegime. Vahet pole, mis kellaaeg parasjagu on. Ikka kostub meie suunast lõputu, vabastav ning samal ajal ka kõhtu krampi ajav naer, mis oli meile imeliseks teraapiaks ning ümbritsevale heaks kontrastiks (eriti öises lennujaamas, mis on täis inimesi, kes on lõputuna tunduvas võitluses Une-Matiga).

Lisaks lennukitele olid meile Kreeka reisil suureks abimeheks meie vaprad renditäkud: „Ma ei lähe mäest üles“-Kia, millega Juhan esimest korda elus esimese käiguga eduka möödasõidu sooritas, „Välja ei näe, aga muidu on hää“-Toyota ning kaks valget Nissanit, kes meid tantsufestivalile sõidutasid. Liiklus ja parkimine on Kreekas täiesti omaette ooper, milles opereerimine ei valmistanud meie tublidel autojuhtidele (Juhanile, Heljusele ja Helerile) vähimatki peavalu, vähemalt pealtnäha mitte. Kaasreisjate kaardilugemise kohta ei saanud alati sama öelda ning korra otsisime meist 200 meetri kaugusel olevat kohta ligi 20 minutit, kuid lõpp hea, kõik hea! Tänu tublidele neljarattalistele oli meil võimalus oma aktiivsel puhkusel avastada lisaks Thessalonikile nii Chalkidikí kolmeharulist poolsaart koos oma hingematvalt ilusate randade ning kõrvulukustava tsikaatide lauluga kui ka Olümpose mäge, mis nii keha kui vaimu parajalt proovile pani.

Mäepäeva hommikul särasid Iivi silmad kui augustikuised tähed taevas ning suunurgad puudutasid peaaegu tema silmanurki. Autoga 1000 meetri peale sõitmine oli juba seiklus omaette. Kurvid ja kõrgus täitsid autod taaskord naeru, kilkamiste ja imestusega nii vaadetest kui sõiduoskustest. Jõudnud õnnelike ja tervetena parklasse, tuli edasi minna vaid kondiauru abil. Iga läbitud meetriga läksid vaated aina ilusamaks ja hingematvamateks ning jalalihased täitusid aina enam piimhappega. See oli eneseületus meile kõigile ning eriti meestele, kes otsustasid 2051. meetri peal, et nendele jäi veel matkamisest väheks, ning võtsid suuna 2882 meetri kõrgusel oleva Skala mäetipu poole.

Päev pärast mäkke ronimist nägi igaühele meist välja veidi omamoodi. Oli neid, kelle näost ei lugenud üldse välja, et eile mingitsorti pingutus oli toimunud, ning oli neid, kelle trepist alla liikumine meenutas rohkem puujalgset, kes on tualetikülastusega totaalselt hiljaks jäänud. Olime kõik ära teeninud järjekordse puhkepäeva mere ääres, mille tulemuseks oli nii mõnigi põlenud turi, selg ja nägu.

Kuigi LiPsule oleks marjaks ära kulunud ka lihtsalt rannas mõnulemise, matkamise ja šoppamise reis, oli meie suuremaks eesmärgiks siiski vallutada oma esimene rahvusvaheline lava ning folkfestival „Moonlight in Thessaloniki“ oli täpselt õige koht, kust alustada. Siinkohal oli meile suureks abiks festivali korraldaja Milos, kes meie eest hoolitses, vajalikku infot jagas ning südamest kaasa elas. Esinemispäeva hommikul tegime proovi selleks hetkeks juba tuttavaks saanud muruplatsikesel Thessaloniki promenaadi ääres, mis oli kindlasti üheks kauneimaks proovipaigaks, kus meil on eales olnud võimalus tantsida. Lisaks pole meie proovidel kunagi varem olnud niivõrd palju pealtvaatajaid, kes paaril korral ka ise paraja etenduse andsid. Trenn tehtud, läksid Juhan ja Iiv ühte printimiskeskusesse ning Alder ja Saks sobivat puud või põõsast otsima, et meile rongkäiguks Eesti lipukesed meisterdada. Neid armsaid lipukesi kandes ja lehvitades oli ikka uhke tunne küll – nii sellepärast, et me oma kallist Eestimaad esindame, kui ka seepärast, et meie oma mehed need lipukesed meile valmis meisterdasid. Festival ise oli meile kõigile alguses paras hämming.

Rongkäik viis meid ühte kummalisse hoovi, mis oli täis plastikust valgeid aiatoole, millel keegi ei istunud. Kas kõik rühmad esinevad vaid üksteisele? Kuhu me istuda võime? Millal esinemised pihta hakkavad? Õnneks nägime õige pea Milost, kes kõigile küsimustele vastuse andis. Seadnud end lava taha sisse ning veidi ringi vaadanud, saime aru, et me oleme suuremaks kontrastiks, kui oleksime osanud oodata. Meie ümber olid rumeenlased, poolakad, slovakid, grusiinid, serblased ja loomulikult ka kreeklased. Olime oma lumivalgete eesti rahvariiete, heledate juuste ja silmadega täielik eksootika ning mõned soovisid meiega lausa pilti teha. Meile endale avaldasid meeletult muljet vahetult enne meid laval käinud grusiinid, kelle tantsuline täpsus, kiirus ja jõud oli nii võimas, et me ei suutnud neile isegi plaksutada. Imestus oli lihtsalt liialt suur ning lahti vajunud suu ei tahtnud kuidagi enam kinni minna. Lisaks laadisid Gruusia tantsijad meid sellise energiaga, et laval ei teinud meist keegi enam mingeid järeleandmisi. Öeldakse, et kui lavalt tulles sa enam ei mäleta, mida sa seal täpselt tegid, siis olid sa järelikult nii muusikas sees, et keha tegi kogu töö ära ja ise sai kogu asja ilma suurema mõtlemiseta nautida. Täpselt nii oligi.

Oleme ühe suure kogemuse võrra rikkamad ning mitte ainult festivali silmas pidades vaid ka esimest ühist reisi arvesse võttes. Nädal Thessalonikis tõestas meile kõigile, et LiPsuga koos mööda ilma seiklemine on üdinisti vaba ja sundimatu naeruteraapia, mis kasvatab meid trupina ning annab uusi ideid tulevikuks. Suur ja südamlik AITÄH sulle, Heleri, et sa meie reisi korraldamise ette võtsid! Aitäh, Juhan ja Kadri, et meid jätkuvalt juhendate ja meiega koos tantsite. See ei saa olla alati lihtne, kuid me tõesti väärtustame igat ühiselt veedetud hetke, olgu see siis tantsuplatsil või väljaspool seda. Aitäh Juttale ja Iivile reisi jäädvustamise ja sotsiaalmeedias kajastamise eest! 

Aitäh LiPs, et olemas oled, alati pisarateni naerutad ning energiaga laed! Me teeme seda veel!

SAGAPO, LiPs!