"MO KÄES" TUUR 2022

Sagin läks lahti päev enne esimest etendust, 16. märtsil, mil meie mehed saabusid Kuressaare Teatrisse, et „kripsti-krapsti“ kogu tehnika üles sättida (koduväljaku eelis – tegutsema sai hakata juba eelmisel õhtul!). Kuna tegemist oli esimese etendusega väljaspool Soela paadikuuri ehitatud lava, oli mötlemist ja sättimist parasjagu. Meie suureks önneks oli teatripere väga abivalmis ning lubas meil hiliste öötundideni teatris juhtmete ja prožektoritega möllata. Sellegipoolest tuli viimaseid korrektuure teha ka veel järgmise päeva hommikul.

17. märtsil olid köik (loe: peaaegu köik) tantsijad, muusikud, helimeister ja lavamehed täpselt kell 10:00 kohal ja valmis uuele ühisele seiklusele röömsalt vastu astuma. Kallistused ja esimesed taaskohtumise emotsioonid vahetatud (muusikuid ei olnud me näinud pea pool aastat!), alustasime heli- ja lavaproovidega. Teadsime juba varem, et Kuressaare Teatri laval on meil kõige vähem ruumi, mida oli kuulda ka tüdrukutelt, kes ükshaaval saali astudes laususid: „Issand kui vähe ruumi!“ Nii naiste esialgse ehmatuse kui vähese ruumiga tuli lihtsalt hakkama saada.

Öige pea selgus, et stomp (sisuliselt väike kast, mis käib muusiku jala alla, et seda rütmiliselt tagudes tekiks bass-trummile sarnane heli) jäi Belgiasse, mis tähendas, et polnud biiti! Önneks oli meil nutikas helimeister Kaur, kes leiutas ise mikri ja vaibaga DIY stomp-i, mida Carlos jalaga taguda sai – geniaalne! Eks me teadsime, et probleemide lahendamist tuleb tuuri vältel nagunii kuhjaga ette. Bring it on! Uues saalis oli ümber harjumisega tükk tegemist. Heleri kartis näiteks pimedas vastu posti joosta, kuid önneks olid lavamees Tarmo hellad käed valmis teda suunama ja takistama möne posti vöi prožektori otsa jooksmast. Lahendused, ainult lahendused!

Proov sai napilt tehtud ning kärmelt kadusid köik ühistesse garderoobidesse, et meiki teha, „Palmisaart“ kuulata ja midagi magusat hamba alla saada. Kuna vahepeal oli meie 5x10 meetrit tekstiili kortsu läinud, siis üritasime millegipärast sellest väikse ja armsa aurutajaga kortse välja meelitada, mis ei toiminud. Oh üllatust! Nagu oleks söelaga vett tassinud!

Etenduse eelselt oli köigil ikka väike närv sees, kuid köik läks imehästi ning viperusteta! Röömsalt plaksutavate silmapaaride ees paar korda kummardatud, hakkasid köik meeletu tuhinaga asju kokku pakkima, sest sama õhtul oli meil tarvis jõuda viimasele praamile! Eneselegi mõistmatult saime selle köigega hakkama nii kiirelt, et aega jäi üle üheks mönusaks kehakinnituses Olerexis. Kodupubliku kindel toetus seljataga, asusime teele pealinna poole!

18. märts: Uni kenasti täis magatud, leidsime end pärast Tallinnas ekslemist Laagna teelt, kus meile justkui aadlikele Kumu tunneli uks lahti tehti. Päev möödus taas tehnikat üles pannes (kohale toodi isegi laadur, millega Iiv sai maa ja taeva vahel rippuda), proovi tehes ning uue lavaga harjudes. Publik oli meile seekord oluliselt lähemal kui Kuressaares, mis tähendas oluliselt mõnusamat kontakti. Esimest korda tuli tegeleda ka parandustöödega, sest transpordi käigus oli viga saanud üks meie suurtest ratastel peeglitest. Önneks leidis Karl-Alder asjaliku lahenduse ning raamistas peegli riidega, mis kattis katkise koha. Proovid enne Tallinna etendust olid kogu tuuri köige pingelisemad. Tehnika jonnis, mistöttu proov viibis, ning kuna aega jäi väga väheseks, oli ka ärevust nii saalis kui hinges rohkem. Köigele vaatamata suutsime end viimse piirini kokku vötta ning tulemuseks oli üks metsikult ägeda energia ja emotsiooniga etendus. Seekord oli meil enne suurt pakkimist aega ka publikuga paar söna vahetada. Loomulikult ootas meid enne Tartusse söitu ees kehakinnitus Olerexis (not sponsored), kus oli ihuüksi tööl öpilasest neiu, kes arvatavasti peale seda öhtut ja meie hiigeltellimust ameti maha pani (tegelikult sai ta väga hästi hakkama).

19. märts: Laupäeva hommikul einestasime köik koos Kremplis ja häälestasime end ette tuuri viimaseks etenduseks Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis. Tehnika saime kiirelt üles, kleitidest ja pluusidest kortsudki välja ning uue lava iseärasused samuti selgeks. Prooviöhkkond oli imeline! Tundus, et tuuritamine oli juba selgeks saanud ning teineteist oli oluliselt kergem möista. Tunni enne etendust veetsid köik peegli ees oma välimusele viimast lihvi andmas, sest meiega oli liitunud fotograaf Robi Zuts, tänu kellele on LiPsul nüüd meeletult palju uusi pilte, mida öige pea teie köigiga jagada saame!

Etendusel andsime endast köik. Mehed urisesid ja karjusid laval oma hääle ära ning naised naeratasid pösed valusaks. Viimase tantsu ajal oli veremaik suus ja keel vestil, kuid kogu siiras emotsioon nii publiku kui tantsukaaslaste poolt hoidis nägu naerul ja önnepisarad silmis!

Loomulikult jätkus kogu tiimi öhtu head ning paremat süües ja juues ning varajaste hommikutundideni tantsides. Selle öhtu pisidetalid jäävad meie enda teada. 😉 Esimene LiPsu üle-eestiline tuur oli önnelikult ja edukalt läbi saanud, kuid ees on ootamas juba uued ja pönevad seiklused!